Blogi

Postimehe kultuurilisa Arter kirjutas:

Kord toob lõuendi ette raba, kord vana tööstushoone

Kristina Kostap
kodustiil.postimees.ee toimetaja

Remo Tõnismäe
Foto- ja videoreporter

«Tähtis pole see, mida sa maalid, vaid see, miks sa maalid,» leiab maalija Eve Kruuse, kellel kulus kunsti juurde jõudmiseks aastakümneid.

Lapsena joonistas Eve nagu lapsed ikka. Hiljem proovis korraks kätt Tartu kõrgema kunstikooli kaugõppes, aga mõistis peagi, et nii pole mõtet jätkata. «Mul polnud kedagi ega midagi, mis oleks aidanud uskuda. Nii tookord jäigi,» meenutab ta.

Nüüd on naine veendunud, et ruum – olgu tuba, loodus või ühiskond – mõjutab inimest ja tema loomingut. Kunstnik teab, et hea idee võib sündida üleöö, aga kõik ideed vajavad mõtestamist ja settimist. Inspiratsioon ei tule päris iseenesest, tühjalt kohalt.

Päritolu ja lapsepõlv mängivad inimeseks saamise loos suurt rolli. Kas aeg ja olud, kus sirgusite, võisid toetada ka teie teekonda kunstimaailma?

Võisid, alateadlikult. Usun, et määravaks kujuneb vundament, mis meie isiksusele varases lapsepõlves laotakse. Meie pere elas väikeses Pillapalu külas, mis sai alguse 1930ndatel, kui Eesti riik rajas põlismetsa asundusküla – üle 40 talu ja koolimaja. Algul elasimegi selle kunagise koolimaja teisel korrusel. Esimesel oli raamatukogu ja klubi, kus mu ema töötas.

Milliste mälestuste-tundmustega meenutate oma lapsepõlvekodu?

Omamoodi kontrastne oli see. Keset nõukogudeaegset küla seisis koolimaja, mille arhitektuuris oli kasutatud traditsionalismi ja funktsionalismi elemente. Maja teisele korrusele viis trepp valgest-avarast trepikojast ja meie korteris oli valgete kahhelkiviseintega WC. Sellist asja ei näinud tollal kuigi paljudes taludes.

Pillapalu küla idaosa jääb praeguse Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealale. Ma ei olnud veel seitsmenegi, kui vanaema rääkis, et kunagi olid Põhja-Kõrvemaal talud ja inimesed. Ja et pere sõi laua taga lõunat, kui tulid nõukogude sõdurid ja hakkasid majal katust pealt võtma – Kõrvemaale tehti ju laskepolügoon. Palju küsimusi ja mõtteid tuli väikesel tüdrukul peast läbi lasta.

Põhja-Kõrvemaale jääb ka mitu raba. Kuigi raba on hallidest aegadest peale peetud inimesele vaenulikuks – räägitakse laugastest, mis kiskuvat inimese põhja –, otsib ometigi seesama inimene rabalt tihti abi ja kaitset. Rabasaared olid muinaseestlaste pelgupaigad, vaenlase väe lähenemisel põgenesid terved külad kogu oma varandusega mööda salateid rabasaartele, kus siis hädaohu möödumiseni elati.

Tänapäevalgi otsib inimene rabalt abi, aga teisel moel. Ta tunneb alateadlikku tugevat tõmmet raba poole – nagu lootes, et sealne salapärasus tasakaalustab tema üle pea kasvavat tehnitsistlikku igapäeva maailma. Et rabavaikus loob hinge turvalise varjupaiga, kus taastuda lüüasaamistest. Sest kuidas teisiti seletada, et inimene tuleb siia suure ja lärmaka kambaga, tormab mööda laudteed läbi raba ja kaob taas oma urbanistlikku argipäeva? Temast maha jäänud pealiskaudsus ladestub koos ajaga turbakihtidesse – üks millimeeter aastas.

Inimene kipub ajaga võidu jooksma ning tihtipeale ka üle oma varju hüppama, olulised detailid ja hetked jäävad tahes-tahtmata tähelepanuta. Kuidas saab raba sellesse kirjusse tohuvabohusse selgust tuua?

Inimene on unustanud ürgse loodusega suhtlemise oskuse. Rabal on omad seadused ja kombed. Kui suudate tsivilisatsioonist rikutud meeled ümber häälestada, siis tunnete raba eriskummalisi, senitundmatuid lõhnu. Naudite vaikust ja kohanete rabakommetega. Aga selleks tuleb meeled vabaks lasta, aega võtta.

Kui lapsena koos emaga murakaid korjama läksime, tuli meiega kaasa üks külamemm, sest ainult tema teadis veel salateed, mida mööda pääseda kõige magusamate marjadeni. Laudteedest ei teadnud siis veel keegi midagi. Ja et tagasi oskaksime tulla, sidus ta siia-sinna mõned riideribad lehvima. Täis korviga tagasiteel astusin kiirustades õigelt rajalt kõrvale ja raba neelas mind peaaegu vööni. Aga lasi mind ka vabaks, ehk selleks, et õpiksin mitte tormama. Tuleb märgata elu enda ümber. Pisiasju.

See juhus õpetas teid elu märkama, sealt edasi oligi ehk loogiline samm hakata elu ka maalima?

Ma ei käinud kõigepealt lastekunstikoolis, siis eelakadeemias, siis akadeemias… Läks kuidagi teistmoodi. Korraks proovisin küll kätt Tartu kõrgemas kunstikoolis, aga sain aru, et kaugõpe pole maalimise õppimiseks õige. Ei olnud ka kedagi ega midagi, mis oleks aidanud uskuda. Nii jäi.

Kuni ühel heal päeval aastakümneid hiljem hakkasin maalima – nagu oleksin riiulist raamatu võtnud. Ilmselt ma teadsin kogu aeg, et see raamat on riiulis olemas ja mida see sisaldab – tuli lihtsalt raamatu avamiseks õige aeg ära oodata. Või siis oli vaja aega selle mõistmiseks ja mõtestamiseks. Õppisin Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemias klassikalist maali.

Silmale nähtamatu inspiratsioon peidab end kõikjal meie ümber, kuidas ja millises keskkonnas teie teed sellega ristuvad?

Inspiratsioon – kes seda täpselt teab. Sa võid minna seda püüdma ja mitte leida. Ja teinekord võib hetk, mida on põhjust lõuendile panna, ise sind täiesti ootamatult leida. Kõige sagedamini on nii, et idee selgeks mõtlemiseks kulub aega: kõnnid ja elad selle mõttega, kuni tunned, et nüüd on see küps lõuendile panemiseks.

Aga et oled oma nelja seina vahel ja ootad inspiratsiooni – nii pole võimalik! Vähemalt minu puhul mitte.

Iga suur asi eeldab usku enesesse ja oma võimetesse. Mis ajendab teid lõuendi ette astuma?

Mõni aeg tagasi puhkes meie ühiskonnas suur skandaal, kui üks tuntud mees oli peksnud tänaval naist jalaga. Ei hakka siinkohal üksikasju meenutama, igal juhul läks asi väga inetuks. Skandaal paisus, arvamusi oli seinast seina. Mina isiklikult adusin, et valitsevaks sai seisukoht: naise peksmine on teatud juhtudel täitsa okei. Mida?! Üks tollane minister nimetas naisi, kes sel teemal avalikult sõna võtsid, kanakarjaks. See oli minu jaoks piir. Sündis maal nimega «Kanakari». See osteti otse näituselt ära. Ju see teema puudutas inimesi väga, läks neile korda.

Mõnikord sünnivad teosed kodus, mõnikord tuleb selleks kaugemale minna… Milliseid hetki olete kogunud näiteks loodusest, mille ilu võib teinekord hingetuks võtta?

Ma ei ole ekstreemsusi otsiv inimene – pigem hindan hedonistlikku elulaadi –, aga teistmoodi nurga alt looduse vaatamine annab vahel küll põhjust lõuendi ette seista. Kord talvel ööbisime metsas. Tegime vaid okstest katusealuse ja sealsamas lõkke ääres magamiskotis magasimegi. Ümberringi oli talv oma eheduses.

Või siis veedad suvel öö rabas, vaatetornis, lageda taeva all. Enne uinumist kuulatad kõrvulukustavat vaikust. Siis hüüavad sookured, mingi suur lind lendab sinust hääletult üle, teine kord veel. Jõuad aru saada, et kakuline. Raba piirilt kostab kellegi tugev, õudutekitav häälitsus. Siis on kõik jälle endine.

Öösel avad järsku silmad, ei tea miks või mille peale. Ja siis sa näed seda! Kogu raba, mets, maa ja pool taevast on mattunud nõidusliku udu alla. Päikesetõusuni on jäänud veel terve tund. Kes või mis sind niimoodi järsku äratas – ei tea.

Päikesetõusud ja -loojangud, loodus kogu oma võimsuses on kahtlemata inspireeriv igale kunstnikule, teistele muidugi ka. Ometi ümbritseb meid ju sageli hoopis teistsugune maastik – tehniline, masinaid täis, tööstuslik ruum. Kuidas kunstnikuna sellesse astuda ja lugu välja võluda?

Kord sattusin Koplis tühjalt seisvasse vanasse tehasehoonesse. Värv koordus seintelt, aknad olid 20-aastase tolmukihi all, laud, tool ja laua kohal graafik – millal on Vova tööl ja millal Jevgenia. Võlvide all, kuhu päike ei ulatunud, oli päris pime, teisel pool kumas tuhm päikesevalgus. Ühel hetkel arvasin kuulvat isegi tööliste jutukõma. Sellestki hetkest sündis maal.

Kas ruum mõjutab loomingut?

Loomulikult. Olgu selleks ruumiks siis tuba või loodus või ühiskond.

Eve Kruuse mõned näitused

Ühisnäitused

Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus «Realiteet ja ideaal» 2019,
Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus «Est.Eetiline?» 2018,mõlemad Pärnu uue kunsti muuseumis
Pärnu kunsti aastanäitus 2018
Kunstirühmituse OKKK-7 kevadnäitus Tallinnas Kultuurikatlas, 2018

 Personaalnäitused

Kehra linna raamatukogus
Tallinnas Kultuurikatlas
Tallinnas Mercedez-Benzi keskuses
2.detsembril avatkse personaalnäitus Tallinnas kohvik/restos SMAK

 

“Kohalolek hetkes”

Eve Kruuse Personaalnäitus “KOHALOLEK HETKES”
26.11.2018 – 6.01.2019

Kultuurikatla koridorklubis
Põhja pst 27a, Tallinn
Avatud E-R 12.00-17.00
Sissepääs tasuta

Kõiki näitusel olevaid maale on võimalik ka osta

 

Hetk ehk silmapilk ehk moment ehk viiv on tavakeeles täpselt määratlemata lühike ajavahemik, mida neuropsühholoogias mõistetakse kui subjektiivset oleviku tunnetamiseks vajalikku ajavahemikku, mida inimene väljendab sõnaga „nüüd“.

Teadlikkuse kunst seisneb selles, et pöörad tähelepanu sellele, mida sa parasjagu teed. Alusta sellest, et oled ilma igasuguste segajateta praeguses hetkes täielikult kohal. Siin ja praegu. Ole seal, kus sa hetkel oled. Kasuta oma meeli. Vaata! Ainult vaata, ära tõlgenda. Märka valgust, värve, tekstuuri, tunneta ruumi, kuula hääli. Ära hinda neid.
Kas tabad selle hetke, kui kasvav puu on piisavalt suur ja tugev, et takistada aknal sulgumist? Hetke, kui midagi on pöördumatult muutunud. Kas oleme kohal hetkes, kui veepiisk kukub aerult tagasi jõkke või mõtleme tegelikult esmaspäevasele koosolekule?
Elu tähendab hetke nautimist. Hetke üle elamine on ellujäämine. Kui millestki liiga kõvasti kinni hoiame, ei lase me teistel asjadel juhtuda. Vahel peab nendest lahti ütlema ja leidma selles seikluses, nimega elu, oma hääle. Hetkes elades võib leida seikluse hääle. Seda tehes võib mõista, et lõpptulemus pole oluline.

Pärnu Kunsti Aastanäitus 2018

Näitus Pärnu Linnagaleriis

14. novembril kell 17 avatakse Pärnu Linnagaleriis traditsiooniline Pärnu kunsti aastanäitus.

Kui Pärnusse satute, astuge läbi ka Pärnu Linnagaleriist, kus on kuni 8.  detsembrini avatud Pärnu kunsti aastanäitus 2018.
Seal on väljas minu kaks õlimaali ja üks akrüülmaal.

PÄRNU KUNSTI AASTANÄITUS 2018
14.11 – 08.12. 2018
Pärnu Linnagalerii
Uus 4.

Olete väga oodatud näituse avamisele!